Rahvapärase ajaarvamissüsteemi kujunemisel on mitmeid erinevaid käsitlusi. Päikesekalendri arvestuses on lähtutud Päikese asendust Maa suhtes. Aasta on sellel põhimõttel jaotatud neljaks ja pidepunktidena kasutatakse pööripäevasid. Kui talvine ja suvine pööripäev olid kindlalt paigal, siis kevadist ja sügist oli märksa keerulisem määratleda. Samuti lähtuti kuu erinevatest faasidest kartulite mahapanekul, juuste lõikuse ja muude toimetuste osas.
Samuti tundsid meie esivanemad hästi loodust ja elasid fenoloogilise kalendri järgi. Kalender pandi kokku tähelepanelikult loodust jälgides ja tarkusi põlvest põlve edasi andes. "Kui toomingas õitseb, tee lina" või "Kui maarjapäeva hommikul koit punab, kasvab suvel hea tatar". Paljud tarkused on tänapäeval säilinud meie igapäevaelus vanasõnadena. Kõik ebaaktuaalne kaob kalendrist ja vajub unustustehõlma. Mõned tähelepanukud olid tähtsad vaid lokaalselt ja ei laienenud teistele aladele. Kui 13. sajandil algas eestlaste ristiusustamine moondusid paljud tähtpäevade nimed kirikupärasemaks või kadusid üldse kalendrist. Siiski jäi tavakasutusse kuufaaside järgi elamine ja fenoloogiliste märkide jälgimine.
Noore ja kasvava kuu aega peetakse kasvu soodustavaks perioodiks, vana ja kahanevat kuud aga kasvu pidurdavaks ajaks. Nii, et kõik tegemised, millele soovid pikka iga tuleks sättida ikka noore ja kasvava kuu peale.
Jõulude paiku olnud populaarsed ennustusmängud. Jõululapäeva õhtul tuli loopida kinga. Seistes seljaga ukse poole tuli visata kinga üle õla ukse suunas, kui nina jäänud ukse poole saanud tüdrukud mehele ja poisid võtnud naise, kui kand jäänud ukse poole ei olnud sel aastal lootust. Tuleviku ennustamine oli suuresti ka lihtsalt meelelahutuslik tegevus. Valati tina, mis on ka tänapäeval hästi tuntud tegevus. Uuel aastal tuli tuppa astuda esimesena mehe, ka esimene külaline oli soovitatavalt meesterahvas, pidavat tooma head õnne. Vastlapäeval ennustati seajalakontidega meheleminekut. Asetanud kondid maha enda ette ja lastud koer tuppa, kelle kont esimesena ära näpati saanud esimesena mehele.Vastlapäev on üldse üks hea aeg toimetustega alustamiseks, kuna langeb alati noore kuu ajale.
Jaanilaupäev koos jaanipäevaga on tänaseni tuntud mitmete traditsioonide ja kommetega. Tehti mitmeid maagilisi menetlusi õnne ja edu saamiseks, jaaniööd peeti inede- ja nõidusteööks. Usuti, et sõnajalg sel ööd kuke kesköölaulu ajal õitseb. Kes selle õie kätte saab, saab endale väe kõike teha. Õit ennast raske kätte saada ja selleks pidi väga vapper olema, õit valvas terve põrgu täis kuradeid. Sel ööl võivad nõiad oma kunsti tarvitada piiramatult ja karistamatult. Keedeti kokku armujooke, usuti et puudele ja loomadele on antud õigus kõnelda ja püüti mõistatada, mida nad tuleviku kohta rääkida oskavad. Usuti ka, et salakoopad varandustega sel ööl nähtavaks saavad ja jaanitule põledes endast märku annavad. Sellise koopa üles leidjale andnud valvurid kõike, mida hing ihaldab.
Selleks päevaks on neiudel mitmeid vigureid, et tulevasest peigmehest rohkem teada saada. Ilmselt on kõige kuulsam pärjapunumine, mille kohta teatakse mitmeid variante rääkida. Tuleb korjata üheksat seltsi lilli, igast üheksa õit ja jaaniöösel tuleb ristteel neist pärg punuda. Kui pähe asetatakse valmis pärg ei tohi keegi enam kõnelda. Koju jõudes tuleb pärg panna pea alla ja magama jääda. Unes läheb tulevane peigmees pärga püüdma.
No comments:
Post a Comment